talv

Talvine tihane

Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!

Vestab nokka, vaatab targalt ta:
vaene linnuke, talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!

Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga,
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jäen neid vaatama:
mõtlen ma: Tuli ta:
lahtistel tiibadel lennuga —
teine ka!

Talwine udu

Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu
Ja nii kõik walgeks mõtteks tasa tihenes,
Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu.

Siis kõik kui wangis wajub sala palwesse
Ja roosa helk kui ohwer tõuseb lõunasse,
Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu,
Sul armastuses pühendan ma oma walget nuttu.

Ja läbi udu tõuseb siis kui wirwel päikse kuma,
Et õhtu hõlma kustuda, kui terwituste suma.

Taliöine

1

Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,
härmatis oksisse terasest surunud nõelad.
Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,
tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.

Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.
Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed.
Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi
harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed.

2

Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle pää.

Ees metsamüürid. Lumes põlvini
kui hirved kaome neisse tuulehellad.
Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad
ja nende hääl käib taevavõlvini.

3

Ärka Neidis! Tusk on suur mu põues.
Rändkomeete põleb sääl kui pihu.
Looja ise läheneb mul' kõues
tähelennuks kroonima mu ihu.

Ärka Neidis! Lõõsk mu valguslättest
särakõrgustesse aita viia.
Kaunim täht, mis kukkumas mu kätest,
Sulle, Sulle süttub sääl, Maria!

4

Veri tuksatas kord külm, kord palav.
Mis on lahti minuga, ei tea.
Jälle, jälle kahvatu ja halav,
tulin Sinu juure, Mea.

Tulin seks, et ükskord jälle näha,
näha ilmsi, valust joobudes,
õnne, mida jäänud mul' nii vähe
Sinust loobudes.