Öues armsast linnud laulsid, Maggama nüüd jänud nad, Tiwa alla pead matsid, Pessas ellast uinuwad. Luhhalt hüab üksi weel Rohhotirtso helle heal — Lapsoke, nüüd heida sa Rahhulist ka hingama! Õues armsast lilleöied Nikkutawad körre peal, Maggawad, ku paistel hing'wad, Maggust und nad näwad teal. Õunapu ka uinistab, Õits'waid oksi ligutab — Lapsoke, nüüd heida sa Rahhulist ka hingama! Unni tulleb uddojälgil, Läbbi akna watab ta, Kas ehk lapsoksed weel kusgil Üllewel peaks ollema. Kus neid leiab ärkselt, seal Tassa heidab kulmo peal' — Lapsoke, sest heida sa. Rahhulist ka hingama!
Pühapääwa kellad
Ei ma jöua ial meelest Seda tundi unusta'. Mil sind, neiu, minu õnne, Esimist kord' nägin ma. Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid Kellad püha koeale, Nagu rahu kuulutada Tahaks kõige ilmale. Pühapääwa päike hiilgas Kõik'wais rohukõrredes, Waga kirikule käia Hulka lahkelt teretas. Nende keskel käis üks neiu. Käisid sina, armuke, Waga näust paistsid mulle Sini silmad südame. Ei ma tea, mis on rääkind Õpetaja kantsli peal — Pidin ikka jälle waatma Sinu armast nägu seal. Pääwa, ööse nüüd mul kau Sinu kuju silma eest: Pühapääwa kellad wiinud Kõik mo rahu südamest!
Emmajöe kaldal
Oh Emmajõggi, — ma jälle So laenid terretan! Oh Emmajõggi, — ma jälle So lehk'wat kallast nään! Sa jälle süddant rõmul', Suud laulul' ärritad, Sa pühha Eesti jõggi! Kuis mõtteid laenetad! Oh Emmajõggi, kus õitseb Weel Wannemuinse keel, Kus temma laul ja kannel Meil' järrelhüüdwad weel; Kus Kalewide sõnnad Ja teggud mälletab Noor põlw ja wanna surust Neis mele tulletab; Kus kõrged sambad tõuswad Ta haualt üllesse Ja waimo walgust wälk'wad Mo Eesti piirdesse, – Oh Emmajõggi, kül näggid Sa aasta-saddades Mo Eestimaad pea õnnes Ja kibbedas silmawees, Ja orjakütkeid kandwad Ja rõmus hõiskawad — Ja mis aeg toob, ka sedda So laened weel mattawad. Neid isse agga waikselt Sa wolad, ligutad, Nääd rahwa põlwed tõuswad Ja jälle kadduwad. Kes agga so kõnnet mõistab, Sel' mõnda kulutad Sest, mis sa aea lendul Näin'd, kuled, teada saad. Oh Emmajõggi, ikka Sind südda ka terretab, Nipea silm so pühha Ja kuulsat kallast nääb! Ja sinno laened laulwad Mull' unnewiit kord ka — Lauliko haua lilled Neilt kaugel ei õitsenda!
Kuusk
Su peene hing kui unenäos elab, Kui tähte tunne sinu okstes helab; Su latwas liikus muinasjutu tiiw, Kui oli mul su wilus waikne wiiw. Kui minek ikka üksilduste süles Kesk walget rada kuhugile üles — Nii kostab weelgi otsja, nuuksuw toon, Kui mälestuses sinu laulu joon.
Talwine udu
Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu Ja nii kõik walgeks mõtteks tasa tihenes, Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu. Siis kõik kui wangis wajub sala palwesse Ja roosa helk kui ohwer tõuseb lõunasse, Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu, Sul armastuses pühendan ma oma walget nuttu. Ja läbi udu tõuseb siis kui wirwel päikse kuma, Et õhtu hõlma kustuda, kui terwituste suma.
Jõuluööl
Külm juukseisse sul põimis härmalõngu ja jõululumme vaibus linna kära. Su rõivaist levis kannikeste hõngu ja tähesära. Nii südaööni sumpasime ringi ja kirju kuusk — see loitles igas majas. Kuid leebe nukrus looritas me hingi, sest võõraist aknaist „Püha öö“ meil' kajas.
Taliöine
1 Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin, härmatis oksisse terasest surunud nõelad. Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin, tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad. Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi. Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed. Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed. 2 Kuupaistel roheline läigib jää, kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur. Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur ja tähina meil' vajub üle pää. Ees metsamüürid. Lumes põlvini kui hirved kaome neisse tuulehellad. Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad ja nende hääl käib taevavõlvini. 3 Ärka Neidis! Tusk on suur mu põues. Rändkomeete põleb sääl kui pihu. Looja ise läheneb mul' kõues tähelennuks kroonima mu ihu. Ärka Neidis! Lõõsk mu valguslättest särakõrgustesse aita viia. Kaunim täht, mis kukkumas mu kätest, Sulle, Sulle süttub sääl, Maria! 4 Veri tuksatas kord külm, kord palav. Mis on lahti minuga, ei tea. Jälle, jälle kahvatu ja halav, tulin Sinu juure, Mea. Tulin seks, et ükskord jälle näha, näha ilmsi, valust joobudes, õnne, mida jäänud mul' nii vähe Sinust loobudes.
Päkapiku miksid
Päkapikku tahaks näha ükskord oma silmaga.
Tahaks teada, kas ta tõesti liigub iga ilmaga.
Tahaks näha, kuidas välja näeb see lahe kutt –
kas tal punakuub on seljas, mütsi otsas valge tutt?
Kas on igal lapsel oma või on kamba peale üks?
Kui ta ronib või siis roomab, kuidas terveks jääb ta püks?
Kuidas jaksab terve päeva minu järgi luurata?
Kas on krabinat siis kuulda, kui vaid pingsalt kuulata?
Kokkuvõttes liiga palju küsimusi õhku jääb.
Loodan ikka salamisi – kindlalt teda ükskord näen.