Talvine tihane

Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!

Vestab nokka, vaatab targalt ta:
vaene linnuke, talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!

Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga,
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jäen neid vaatama:
mõtlen ma: Tuli ta:
lahtistel tiibadel lennuga —
teine ka!

Mötted Tom-mäel

Waikselt sinno haual seisan,
Kalewipoeg, alla watan
Kaugel' taewa pirine –
Mõtted tõuswad nago pilwed
Süddames, kui tuulest aetud
Lend'wad möda kireste.

Aasta tuhhanded on läinud,
Tulnud; tuul ja päike teinud
Tööd so pinnal, Eestima:
Mõnda kül nad mahhamatnud,
Kül, oh kül meil' siiski jätnud
Muistset meele tulleta'!

Wannemuine, laulo-jummal,
Sinno laulolehkaw kannel
Hellises siin põhja peal!
Siin kus, Kalew, sinno lapsed,
Kanged Eestikännu wössad
Käisid, kostis temma heal.

Lind ja pu ja metsalomad –
Neil kõik ollid laulohealed,
Sõnnad suus neil ellamas.
Õnnest räkisid ja rahhust,
Kewwade ja talwe rõmust,
Priuss'ellust issamaas.

Kula – pohja tuled hüüdwad,
Õhto willud willistawad,
Hommiko külm kähhises!
Mõeka nään ja legid tõuswad,
Kiwwimürid üllendawad,
Lang'wad aastad' aegades.

Sõdda pikkas werrerides
Sõidab tulleratta wankris
Sinno pinnal, Eestima!
Temma sammul haigus astub,
Orjapõlli kütkeid tõstab
Ristilödud kujuga.

Kalew, sinno haua pinnal
Tõuswad mürid ristiussul', —
Laulojummal, loja lääd!
Sinno lapsed lõga kandwad,
Waenlaste ees kummardawad,
Werd ja häbbi nuttawad!

Õigus, kus so koddo jänud?
Silmaweega selga pöörnud
Ollid sa mo issamal'.
Piits ja werri wallitsesid!
Orjaleiba nuttes murdsid
Eestirahwas Eestimaal.

Armo Issand, kelle nimmet
Innimeste teggud püüdnud
Teota', ta hallastas!
Ühte inglit satis temma
Üllewelt, se armus kässa
Sinno ülle lautas.

Aeg, ta tassasemaks teinud
Wallo, wermeid parrandanud,
Priust tonud taggase, –
Waimo ümbert waip on langend',
Seaduss' tulli leki lönud, –
Eks nüüd laula rõmule? –

Puud ja õilmed katwad põhja,
Kus kord tulli Eesti külla,
Maad ja perret häwwitas;
Willi õitseb surno pöllal;
Werretilgaist niiske mullal
Hiilgab punnamasikas;

Lind ja lehhed, Emmajõggi!
Hea, kurri, arm ja wäggi:
Sest kõik keel teil kõnneleb;
Weel teil laulu suus ja sõnne, –
Agga tassa, tassa kõnne
Hüab, – öset armastab!

Eestima, mis weel sull' antud
Üllewelt, sull' peale pantud:
Kes kõik teaks üttelda!?
– Kõrged pilwed ruttu käiwad,
Warremedes linnud hüüdwad –
Wait ja mõttes seisan ma...

Emmasüdda

Üks paigake siin ilmas on.
Kus warjul truus, arm ja ön;
Kõik mis ni arw siin ilma peal,
On peljopaika leidnud seal.

Kas emmasüdda tunned sa?
Ni õrn, ni kindel! Muutmatta
Ta sinno rõmust rõmo nääb,
So õnnetussest ossa saab!

Kui innimeste likuwad
Au, kitust, sõbrust tunda saad,
Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad,
Kui usk ja arm sust langewad —

Siis emmasüdda ilmsiks lääb!
Siis weel üks paik sull' üllejääb
Kus nutta julged iggal a'al:
Tru, kindla emmarinna naal!

Mönd' kallist südda kautsin,
Mis järrel' nuttes leinasin,
Aeg andis teist mull' taggasi:
Ei emmasüddant – ialgi!

Öhtorahho

Pääw loja läin'd, ö eddeneb,
Nüüd waikseks nöm ning maantee jääb
Ja öhtorahho sadab ta
Keik päwakärra maggama.

Mets waikseks jääb ja orroke,
Keik linnud ammo wagguse,
Waat, lilleke ning allikas
On unnenäggo näggemas.

Ta langeb kaste üllewelt
Ja tolmo wöttab körre pealt,
Ja ehhatähhe kullasilm
Sind terretab, waikne mailm!

Sind terretab, kui tahhaks ta
Sull', leinaw südda, üttelda:
„Jä wait ka, ärra nutta sa,
„Jä wait ja uinu maggama!“

Head ööd

Nüüd head ööd, mo armoke, ja magga rahhoga!
Kel kodda taewas, inglid sind keik wötgo kaitseda,
Ja saatgo und so kulmo peal'
Ni ellaste, ni tassa teal.

Nüüd head ööd, mo armoke, ja nägo unnes sa,
Kuis, ehk kül, kaugel, hoiad mind so armopaeldega,
Kuis südda sinnus üksine
Ta lööb ja tuksub pääw ja ö!

Kül öpik hüab wössades, ku paistab wagguse,
Ta helle läige ullatab so waikse kambrisse,
Sull' toob mo polest head ööd –
Ma könnin üksi kauget teed!