Tihane lendab mu aknale: kaela alt valge, kõht kollane, nokib, nokitab, vaatab targasti sisse — tihase viis on see — kaela alt valge, kõht kollane! Vestab nokka, vaatab targalt ta: vaene linnuke, talve käes üksinda! Hädasti, hädasti seda sain mõtelda, lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga teine ka! Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga, vaatavad, hüppavad, lendavad minema. Järele jäen neid vaatama: mõtlen ma: Tuli ta: lahtistel tiibadel lennuga — teine ka!
Südamlikud ja kaunid luuletused
Talwine udu
Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu Ja nii kõik walgeks mõtteks tasa tihenes, Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu. Siis kõik kui wangis wajub sala palwesse Ja roosa helk kui ohwer tõuseb lõunasse, Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu, Sul armastuses pühendan ma oma walget nuttu. Ja läbi udu tõuseb siis kui wirwel päikse kuma, Et õhtu hõlma kustuda, kui terwituste suma.
Kuusk
Su peene hing kui unenäos elab, Kui tähte tunne sinu okstes helab; Su latwas liikus muinasjutu tiiw, Kui oli mul su wilus waikne wiiw. Kui minek ikka üksilduste süles Kesk walget rada kuhugile üles — Nii kostab weelgi otsja, nuuksuw toon, Kui mälestuses sinu laulu joon.
Emmajöe kaldal
Oh Emmajõggi, — ma jälle So laenid terretan! Oh Emmajõggi, — ma jälle So lehk'wat kallast nään! Sa jälle süddant rõmul', Suud laulul' ärritad, Sa pühha Eesti jõggi! Kuis mõtteid laenetad! Oh Emmajõggi, kus õitseb Weel Wannemuinse keel, Kus temma laul ja kannel Meil' järrelhüüdwad weel; Kus Kalewide sõnnad Ja teggud mälletab Noor põlw ja wanna surust Neis mele tulletab; Kus kõrged sambad tõuswad Ta haualt üllesse Ja waimo walgust wälk'wad Mo Eesti piirdesse, – Oh Emmajõggi, kül näggid Sa aasta-saddades Mo Eestimaad pea õnnes Ja kibbedas silmawees, Ja orjakütkeid kandwad Ja rõmus hõiskawad — Ja mis aeg toob, ka sedda So laened weel mattawad. Neid isse agga waikselt Sa wolad, ligutad, Nääd rahwa põlwed tõuswad Ja jälle kadduwad. Kes agga so kõnnet mõistab, Sel' mõnda kulutad Sest, mis sa aea lendul Näin'd, kuled, teada saad. Oh Emmajõggi, ikka Sind südda ka terretab, Nipea silm so pühha Ja kuulsat kallast nääb! Ja sinno laened laulwad Mull' unnewiit kord ka — Lauliko haua lilled Neilt kaugel ei õitsenda!
Öhtul
Öues armsast linnud laulsid, Maggama nüüd jänud nad, Tiwa alla pead matsid, Pessas ellast uinuwad. Luhhalt hüab üksi weel Rohhotirtso helle heal — Lapsoke, nüüd heida sa Rahhulist ka hingama! Õues armsast lilleöied Nikkutawad körre peal, Maggawad, ku paistel hing'wad, Maggust und nad näwad teal. Õunapu ka uinistab, Õits'waid oksi ligutab — Lapsoke, nüüd heida sa Rahhulist ka hingama! Unni tulleb uddojälgil, Läbbi akna watab ta, Kas ehk lapsoksed weel kusgil Üllewel peaks ollema. Kus neid leiab ärkselt, seal Tassa heidab kulmo peal' — Lapsoke, sest heida sa. Rahhulist ka hingama!
Öhtorahho
Pääw loja läin'd, ö eddeneb, Nüüd waikseks nöm ning maantee jääb Ja öhtorahho sadab ta Keik päwakärra maggama. Mets waikseks jääb ja orroke, Keik linnud ammo wagguse, Waat, lilleke ning allikas On unnenäggo näggemas. Ta langeb kaste üllewelt Ja tolmo wöttab körre pealt, Ja ehhatähhe kullasilm Sind terretab, waikne mailm! Sind terretab, kui tahhaks ta Sull', leinaw südda, üttelda: „Jä wait ka, ärra nutta sa, „Jä wait ja uinu maggama!“
Emmasüdda
Üks paigake siin ilmas on. Kus warjul truus, arm ja ön; Kõik mis ni arw siin ilma peal, On peljopaika leidnud seal. Kas emmasüdda tunned sa? Ni õrn, ni kindel! Muutmatta Ta sinno rõmust rõmo nääb, So õnnetussest ossa saab! Kui innimeste likuwad Au, kitust, sõbrust tunda saad, Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad, Kui usk ja arm sust langewad — Siis emmasüdda ilmsiks lääb! Siis weel üks paik sull' üllejääb Kus nutta julged iggal a'al: Tru, kindla emmarinna naal! Mönd' kallist südda kautsin, Mis järrel' nuttes leinasin, Aeg andis teist mull' taggasi: Ei emmasüddant – ialgi!
Taliöine
1 Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin, härmatis oksisse terasest surunud nõelad. Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin, tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad. Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi. Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed. Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed. 2 Kuupaistel roheline läigib jää, kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur. Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur ja tähina meil' vajub üle pää. Ees metsamüürid. Lumes põlvini kui hirved kaome neisse tuulehellad. Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad ja nende hääl käib taevavõlvini. 3 Ärka Neidis! Tusk on suur mu põues. Rändkomeete põleb sääl kui pihu. Looja ise läheneb mul' kõues tähelennuks kroonima mu ihu. Ärka Neidis! Lõõsk mu valguslättest särakõrgustesse aita viia. Kaunim täht, mis kukkumas mu kätest, Sulle, Sulle süttub sääl, Maria! 4 Veri tuksatas kord külm, kord palav. Mis on lahti minuga, ei tea. Jälle, jälle kahvatu ja halav, tulin Sinu juure, Mea. Tulin seks, et ükskord jälle näha, näha ilmsi, valust joobudes, õnne, mida jäänud mul' nii vähe Sinust loobudes.