Tihane lendab mu aknale: kaela alt valge, kõht kollane, nokib, nokitab, vaatab targasti sisse — tihase viis on see — kaela alt valge, kõht kollane! Vestab nokka, vaatab targalt ta: vaene linnuke, talve käes üksinda! Hädasti, hädasti seda sain mõtelda, lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga teine ka! Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga, vaatavad, hüppavad, lendavad minema. Järele jäen neid vaatama: mõtlen ma: Tuli ta: lahtistel tiibadel lennuga — teine ka!
Eesti kirjanike, luuletajate luuletused
Päkapiku miksid
Päkapikku tahaks näha ükskord oma silmaga.
Tahaks teada, kas ta tõesti liigub iga ilmaga.
Tahaks näha, kuidas välja näeb see lahe kutt –
kas tal punakuub on seljas, mütsi otsas valge tutt?
Kas on igal lapsel oma või on kamba peale üks?
Kui ta ronib või siis roomab, kuidas terveks jääb ta püks?
Kuidas jaksab terve päeva minu järgi luurata?
Kas on krabinat siis kuulda, kui vaid pingsalt kuulata?
Kokkuvõttes liiga palju küsimusi õhku jääb.
Loodan ikka salamisi – kindlalt teda ükskord näen.