Pühapääwa kellad

Ei ma jöua ial meelest
Seda tundi unusta'.
Mil sind, neiu, minu õnne,
Esimist kord' nägin ma.
Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid
Kellad püha koeale,
Nagu rahu kuulutada
Tahaks kõige ilmale.

Pühapääwa päike hiilgas
Kõik'wais rohukõrredes,
Waga kirikule käia
Hulka lahkelt teretas.
Nende keskel käis üks neiu.
Käisid sina, armuke,
Waga näust paistsid mulle
Sini silmad südame.

Ei ma tea, mis on rääkind
Õpetaja kantsli peal —
Pidin ikka jälle waatma
Sinu armast nägu seal.
Pääwa, ööse nüüd mul kau
Sinu kuju silma eest:
Pühapääwa kellad wiinud
Kõik mo rahu südamest!

Head ööd

Nüüd head ööd, mo armoke, ja magga rahhoga!
Kel kodda taewas, inglid sind keik wötgo kaitseda,
Ja saatgo und so kulmo peal'
Ni ellaste, ni tassa teal.

Nüüd head ööd, mo armoke, ja nägo unnes sa,
Kuis, ehk kül, kaugel, hoiad mind so armopaeldega,
Kuis südda sinnus üksine
Ta lööb ja tuksub pääw ja ö!

Kül öpik hüab wössades, ku paistab wagguse,
Ta helle läige ullatab so waikse kambrisse,
Sull' toob mo polest head ööd –
Ma könnin üksi kauget teed!