Nüüd head ööd, mo armoke, ja magga rahhoga! Kel kodda taewas, inglid sind keik wötgo kaitseda, Ja saatgo und so kulmo peal' Ni ellaste, ni tassa teal. Nüüd head ööd, mo armoke, ja nägo unnes sa, Kuis, ehk kül, kaugel, hoiad mind so armopaeldega, Kuis südda sinnus üksine Ta lööb ja tuksub pääw ja ö! Kül öpik hüab wössades, ku paistab wagguse, Ta helle läige ullatab so waikse kambrisse, Sull' toob mo polest head ööd – Ma könnin üksi kauget teed!
joulud
Öhtorahho
Pääw loja läin'd, ö eddeneb, Nüüd waikseks nöm ning maantee jääb Ja öhtorahho sadab ta Keik päwakärra maggama. Mets waikseks jääb ja orroke, Keik linnud ammo wagguse, Waat, lilleke ning allikas On unnenäggo näggemas. Ta langeb kaste üllewelt Ja tolmo wöttab körre pealt, Ja ehhatähhe kullasilm Sind terretab, waikne mailm! Sind terretab, kui tahhaks ta Sull', leinaw südda, üttelda: „Jä wait ka, ärra nutta sa, „Jä wait ja uinu maggama!“
Emmasüdda
Üks paigake siin ilmas on. Kus warjul truus, arm ja ön; Kõik mis ni arw siin ilma peal, On peljopaika leidnud seal. Kas emmasüdda tunned sa? Ni õrn, ni kindel! Muutmatta Ta sinno rõmust rõmo nääb, So õnnetussest ossa saab! Kui innimeste likuwad Au, kitust, sõbrust tunda saad, Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad, Kui usk ja arm sust langewad — Siis emmasüdda ilmsiks lääb! Siis weel üks paik sull' üllejääb Kus nutta julged iggal a'al: Tru, kindla emmarinna naal! Mönd' kallist südda kautsin, Mis järrel' nuttes leinasin, Aeg andis teist mull' taggasi: Ei emmasüddant – ialgi!
Mötted Tom-mäel
Waikselt sinno haual seisan, Kalewipoeg, alla watan Kaugel' taewa pirine – Mõtted tõuswad nago pilwed Süddames, kui tuulest aetud Lend'wad möda kireste. Aasta tuhhanded on läinud, Tulnud; tuul ja päike teinud Tööd so pinnal, Eestima: Mõnda kül nad mahhamatnud, Kül, oh kül meil' siiski jätnud Muistset meele tulleta'! Wannemuine, laulo-jummal, Sinno laulolehkaw kannel Hellises siin põhja peal! Siin kus, Kalew, sinno lapsed, Kanged Eestikännu wössad Käisid, kostis temma heal. Lind ja pu ja metsalomad – Neil kõik ollid laulohealed, Sõnnad suus neil ellamas. Õnnest räkisid ja rahhust, Kewwade ja talwe rõmust, Priuss'ellust issamaas. Kula – pohja tuled hüüdwad, Õhto willud willistawad, Hommiko külm kähhises! Mõeka nään ja legid tõuswad, Kiwwimürid üllendawad, Lang'wad aastad' aegades. Sõdda pikkas werrerides Sõidab tulleratta wankris Sinno pinnal, Eestima! Temma sammul haigus astub, Orjapõlli kütkeid tõstab Ristilödud kujuga. Kalew, sinno haua pinnal Tõuswad mürid ristiussul', — Laulojummal, loja lääd! Sinno lapsed lõga kandwad, Waenlaste ees kummardawad, Werd ja häbbi nuttawad! Õigus, kus so koddo jänud? Silmaweega selga pöörnud Ollid sa mo issamal'. Piits ja werri wallitsesid! Orjaleiba nuttes murdsid Eestirahwas Eestimaal. Armo Issand, kelle nimmet Innimeste teggud püüdnud Teota', ta hallastas! Ühte inglit satis temma Üllewelt, se armus kässa Sinno ülle lautas. Aeg, ta tassasemaks teinud Wallo, wermeid parrandanud, Priust tonud taggase, – Waimo ümbert waip on langend', Seaduss' tulli leki lönud, – Eks nüüd laula rõmule? – Puud ja õilmed katwad põhja, Kus kord tulli Eesti külla, Maad ja perret häwwitas; Willi õitseb surno pöllal; Werretilgaist niiske mullal Hiilgab punnamasikas; Lind ja lehhed, Emmajõggi! Hea, kurri, arm ja wäggi: Sest kõik keel teil kõnneleb; Weel teil laulu suus ja sõnne, – Agga tassa, tassa kõnne Hüab, – öset armastab! Eestima, mis weel sull' antud Üllewelt, sull' peale pantud: Kes kõik teaks üttelda!? – Kõrged pilwed ruttu käiwad, Warremedes linnud hüüdwad – Wait ja mõttes seisan ma...
Pühapääwa kellad
Ei ma jöua ial meelest Seda tundi unusta'. Mil sind, neiu, minu õnne, Esimist kord' nägin ma. Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid Kellad püha koeale, Nagu rahu kuulutada Tahaks kõige ilmale. Pühapääwa päike hiilgas Kõik'wais rohukõrredes, Waga kirikule käia Hulka lahkelt teretas. Nende keskel käis üks neiu. Käisid sina, armuke, Waga näust paistsid mulle Sini silmad südame. Ei ma tea, mis on rääkind Õpetaja kantsli peal — Pidin ikka jälle waatma Sinu armast nägu seal. Pääwa, ööse nüüd mul kau Sinu kuju silma eest: Pühapääwa kellad wiinud Kõik mo rahu südamest!
Jõuluööl
Külm juukseisse sul põimis härmalõngu ja jõululumme vaibus linna kära. Su rõivaist levis kannikeste hõngu ja tähesära. Nii südaööni sumpasime ringi ja kirju kuusk — see loitles igas majas. Kuid leebe nukrus looritas me hingi, sest võõraist aknaist „Püha öö“ meil' kajas.
Taliöine
1 Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin, härmatis oksisse terasest surunud nõelad. Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin, tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad. Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi. Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed. Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed. 2 Kuupaistel roheline läigib jää, kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur. Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur ja tähina meil' vajub üle pää. Ees metsamüürid. Lumes põlvini kui hirved kaome neisse tuulehellad. Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad ja nende hääl käib taevavõlvini. 3 Ärka Neidis! Tusk on suur mu põues. Rändkomeete põleb sääl kui pihu. Looja ise läheneb mul' kõues tähelennuks kroonima mu ihu. Ärka Neidis! Lõõsk mu valguslättest särakõrgustesse aita viia. Kaunim täht, mis kukkumas mu kätest, Sulle, Sulle süttub sääl, Maria! 4 Veri tuksatas kord külm, kord palav. Mis on lahti minuga, ei tea. Jälle, jälle kahvatu ja halav, tulin Sinu juure, Mea. Tulin seks, et ükskord jälle näha, näha ilmsi, valust joobudes, õnne, mida jäänud mul' nii vähe Sinust loobudes.
Päkapiku miksid
Päkapikku tahaks näha ükskord oma silmaga.
Tahaks teada, kas ta tõesti liigub iga ilmaga.
Tahaks näha, kuidas välja näeb see lahe kutt –
kas tal punakuub on seljas, mütsi otsas valge tutt?
Kas on igal lapsel oma või on kamba peale üks?
Kui ta ronib või siis roomab, kuidas terveks jääb ta püks?
Kuidas jaksab terve päeva minu järgi luurata?
Kas on krabinat siis kuulda, kui vaid pingsalt kuulata?
Kokkuvõttes liiga palju küsimusi õhku jääb.
Loodan ikka salamisi – kindlalt teda ükskord näen.