1 Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin, härmatis oksisse terasest surunud nõelad. Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin, tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad. Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi. Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed. Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed. 2 Kuupaistel roheline läigib jää, kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur. Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur ja tähina meil' vajub üle pää. Ees metsamüürid. Lumes põlvini kui hirved kaome neisse tuulehellad. Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad ja nende hääl käib taevavõlvini. 3 Ärka Neidis! Tusk on suur mu põues. Rändkomeete põleb sääl kui pihu. Looja ise läheneb mul' kõues tähelennuks kroonima mu ihu. Ärka Neidis! Lõõsk mu valguslättest särakõrgustesse aita viia. Kaunim täht, mis kukkumas mu kätest, Sulle, Sulle süttub sääl, Maria! 4 Veri tuksatas kord külm, kord palav. Mis on lahti minuga, ei tea. Jälle, jälle kahvatu ja halav, tulin Sinu juure, Mea. Tulin seks, et ükskord jälle näha, näha ilmsi, valust joobudes, õnne, mida jäänud mul' nii vähe Sinust loobudes.